Et asi algusest peale ära rääkida:
Nii u 3-4 nädalat tagasi märkasime esijalas kerget longet, ei tundnud väga muret kuna ta ikka kablutab nagu hull ja viskub end hoo pealt pikali - mõtlesime, ju kuidagi põrutada saanud. Otsustasin et kui paari päevaga üle ei lähe siis arstile. Longe kadus paari päevaga, aga hiljem märkasime ka kerget kõrgemat kohta esijalal - ilmselt paistes/turses = lonke põhjus. Ühtlasi mainin ka et kuna tal põlveside opereeritud (aasta tagasi) ning sama jala nii puusas kui põlves on artroos, siis aegajalt peale pikemaid tiire või niisketel ilmadel on jalad natu kangevõitu olnud. Edasi, koer oli ikka lõbus, heas tujus, aktiivne.. no nagu tavaliselt ikka. Jalal olev asi ei tundunud otseselt suurenevat. Pühapäeval 6 aprill sai veel match showlgi käidud, koer endine. Esmaspäeva hommikul, 7ndal, ei toetanud enam esijalale, valud olid ilmselged. Muretsesin valuvaigisteid ning arsti aja saime teisipäeva õhuks (Billy kliinik, dr Garri Tralman) - diagnoosiks röndgeni põhjal kahjuks luuvähk. Jalal olev asi on aja jooksul siiski suurenenud (kui nt kuu aja taguseid fotosi vaadata siis seal pole jalal midagi näha - seega see siis luu pindmise reaktsiooni "kasvu/arengu" aeg, vähk ise võib olla krt-teab kui kaua tasapisi möllanud). Trallmann kuigi optimistlik polnud. Kopsupilti teha ei näinud mõtet, kuna vähi siirdeid ei pruugi nagunii olla pildil näha. Samuti ei näinud mõtet ka koe-jm proove võtta kuna igasugune surkimine võib kiirendada vähi kulgemist. Arvas et ei muud kui valuvaigisteid ja jooksvalt teada anda kuidas on. Vähk siis pidada "sööma"/hõrendama luud seespoolt, väljaspoole luud tekibki luureaktsioon.. ehk see moodustis mis meile silmaga näha.. või midagi sellist.
Täna sai Billyst võetud pildid ning ka dr Marti Lasni jutul käidud, kes ainult kinnitas olukorda. Pakkus küll välja keemiaravi katsetada (sellekohta pidi homme ühendust võtma ja plaanist täpsemalt rääkima). Sellega mitmeid agasi - kuidas koer reageedib (kõrvalnähud)? Kas see peatab vähi edasikulgemise protsessi? Hiljem telefoni teel Tralmaniga rääkides sain veel hulga küsimusi mida siis Lasnile esitada - kas on üldse mingit statistikat kui paljudel koertel on sellest abi olnud? St palju on keemiaravi teinud koerte elu pikendanud? Kas on peatanud vähi kulgemise või on ka juhte selle taandumisest? Ühtlasi arvas Tralman keemiaravist võiks kasu olla kui jalg amputeerida ning kõrvale keemiaravi teha, Sanna puhul paraku amputeerimine vastunäidustatud (saan aru et eelistatakse teha pigem väikestele-keskmist kasvu koertele, kellel kõik ülejäänud jalad on täiesti terved, ning samuti kellel vereproov ning kopsupilt puhas - sellisel juhul keemiaravi võitleb nende siirete vastu). Muul juhul, kas keemiaravi suudab peatada kulgemise kui vähikolle on sees?
Tänaseks kuulnud/lugenud ka mitmeid (koledaid) jutte teiste kogemusest antud "sarvikuga" võitlemisel, nii keemia ravist... üldiselt paraku ei midagi rõõmustavat, antud juhul räägime halvemal juhul kuust või paarist... kuskil kellegil ka mõni aasta pidas koer vastu, kõik oleneb kui agressiivne on kasvaja kulg. Ühtlasi on mingi variant ka Lätis, sealt kliinikust ootan endiselt vastust.
Ehk on homne targem..
Lisan ka röndgenpildid jalast esi ning külgvaatest:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar