Õudne lõpp või lõputu õudus?

Arvasin alati, et kui esimesel juhul on ootamatuse shokk ning jääks alati õhku küsimus mida oleks saanud teha kas teisiti või et asi oleks olemata vms... siis teisel juhul saab aega hüvasti jätta ning olukorraga leppida. Tegelikkuses ei ole ükski aeg piisavalt pikk, et kellegi lähedasega lõplikult hüvasti jätta.. isegi kui teadvustada omale lõpu kulgemist siis see lõpp tuleb ikkagi ootamatult... ning kuigi võibolla on aega ja võimalust katsetada erinevad meetmeid, jääb õhku ikka rippuma "kas sai ikka tehtud kõik/piisavalt?"...