08.04.2014 diagnoositi mu 5 poole aastasel cane corsol luukasvaja. Selle blogi eesmärk on kajastada tema haiguse kulgu.
reede, 28. november 2014
Õudne lõpp või lõputu õudus?
Arvasin alati, et kui esimesel juhul on ootamatuse shokk ning jääks alati õhku küsimus mida oleks saanud teha kas teisiti või et asi oleks olemata vms... siis teisel juhul saab aega hüvasti jätta ning olukorraga leppida. Tegelikkuses ei ole ükski aeg piisavalt pikk, et kellegi lähedasega lõplikult hüvasti jätta.. isegi kui teadvustada omale lõpu kulgemist siis see lõpp tuleb ikkagi ootamatult... ning kuigi võibolla on aega ja võimalust katsetada erinevad meetmeid, jääb õhku ikka rippuma "kas sai ikka tehtud kõik/piisavalt?"...
neljapäev, 21. august 2014
"Maybe the reason I love animals so much is that the only time they have ever broken my heart is when they crossed the bridge."
Küsitakse "kuidas Sul olemine?", "kuidas end tunned?"...
Kuidas? Kurb ja raske on. Ma ei tahtnud et ta peaks valu tundma.. ma ei tahtnud enam oodata selle hetkeni kui asi läheb jälle hullemaks.. kuna ta olemine läks ikkagi aina halvemaks, tahtsin et ta saaks lõpus veel olla enamvähem tema ise, minna väärikalt... ja et sellisena saaks teda mäletama jääda..
Mõistus ütleb et see oli õige otsus.. ise ei suuda siiani uskuda et Sannat enam ei ole, seda suurt kurbade silmadega mõmmit. Tühi ja vaikne on.. teda lihtsalt jagus kõikjale elamises... alati pidi ninapidi juures olema seal kus parasjagu miskit toimus. Pidi olema alati tähelepanu keskmes.. ja siis leiutas sigadusi või oli lihtsalt nii pealetükkiv. Viimasel ajal tahtis eriti lähedust.. esikus kummargil jalatseid pannes või võttes ta pidi alati ligi pressima ja musitama. Juukseid föönitades tuli toetas oma lõua mu varvastele. Arvuti taga istudes pressis end laua alla magama.
Tagasi mõeldes ikka näinud vatti ja vilet selle koeraga. Ta lihtsalt oli eriliselt hull... või hullult eriline. 2 koera on lohutamas... aga nüüd tunnen et see tulesäde on puudu.
Jääb alatiseks meelde meie viimane hetk kliinikus.. istumime maas, tema nõjatumas minu vastu, pea minu peale toeatamas...
Savannah oleks 2 kuu pärast saanud 6 aastaseks.
Lõpetuseks Lätis opil käinud koera kohta, tal eemaldati 10cm jupp käpast ja sai omale nö rauast käpa, veel olevat luuotsi kiiritatud. Kuidas see kõik välja näeb ei kujuta ettegi, aga koer olevat opist taastunud ja pidavat end hästi tundma. Hoian pöidlaid sellele kutsule!
Edit: Nägin pilte koerast, jalg nagu jalg ikka, lihtsalt pikk õmblus jalal. Seega väliselt ei paista midagi imelikku.. siinkohal oleks hea näha röndgenpilti, et mida täpsemalt selle jalaga tehti.
Edit 27.08.2014 seisuga pandi antud koer siiski magama, ei võtnud enam jalgu alla ning tilguti ei aidanud.
Küsitakse "kuidas Sul olemine?", "kuidas end tunned?"...
Kuidas? Kurb ja raske on. Ma ei tahtnud et ta peaks valu tundma.. ma ei tahtnud enam oodata selle hetkeni kui asi läheb jälle hullemaks.. kuna ta olemine läks ikkagi aina halvemaks, tahtsin et ta saaks lõpus veel olla enamvähem tema ise, minna väärikalt... ja et sellisena saaks teda mäletama jääda..
Mõistus ütleb et see oli õige otsus.. ise ei suuda siiani uskuda et Sannat enam ei ole, seda suurt kurbade silmadega mõmmit. Tühi ja vaikne on.. teda lihtsalt jagus kõikjale elamises... alati pidi ninapidi juures olema seal kus parasjagu miskit toimus. Pidi olema alati tähelepanu keskmes.. ja siis leiutas sigadusi või oli lihtsalt nii pealetükkiv. Viimasel ajal tahtis eriti lähedust.. esikus kummargil jalatseid pannes või võttes ta pidi alati ligi pressima ja musitama. Juukseid föönitades tuli toetas oma lõua mu varvastele. Arvuti taga istudes pressis end laua alla magama.
Tagasi mõeldes ikka näinud vatti ja vilet selle koeraga. Ta lihtsalt oli eriliselt hull... või hullult eriline. 2 koera on lohutamas... aga nüüd tunnen et see tulesäde on puudu.
Jääb alatiseks meelde meie viimane hetk kliinikus.. istumime maas, tema nõjatumas minu vastu, pea minu peale toeatamas...
Savannah oleks 2 kuu pärast saanud 6 aastaseks.
Lõpetuseks Lätis opil käinud koera kohta, tal eemaldati 10cm jupp käpast ja sai omale nö rauast käpa, veel olevat luuotsi kiiritatud. Kuidas see kõik välja näeb ei kujuta ettegi, aga koer olevat opist taastunud ja pidavat end hästi tundma. Hoian pöidlaid sellele kutsule!
Edit: Nägin pilte koerast, jalg nagu jalg ikka, lihtsalt pikk õmblus jalal. Seega väliselt ei paista midagi imelikku.. siinkohal oleks hea näha röndgenpilti, et mida täpsemalt selle jalaga tehti.
Edit 27.08.2014 seisuga pandi antud koer siiski magama, ei võtnud enam jalgu alla ning tilguti ei aidanud.
teisipäev, 19. august 2014
Täna tegime oma viimase ühise jalutuse. Sannal oli tuju hea, hakkamist nagu oli.. aga kere tundus haigusest ikka nii kurnatud - esijalga lonkas, käies astus lohakalt ja nagu lohistas kergelt jalgu, võpatas kui taga osa katsuda.. Ühtlasi pidin ka endale teadvustama, et see hea tuju on ka tingitud ainult kangetest valuvaigistitest. Mu elu raskeim otsus, aga vähemalt loodan et lõpus sai ta olla võimalikult valude vaba ja selline rõõmus nagu ta viimased päevad oli, sellisena jäängi teda mäletama..
Savannah 16.10.2008 - 19.08.2014
pühapäev, 17. august 2014
Reede hommikul hakkas Sanna uuesti lonkama. Kuna laupäevaks oli ta ikka üsna norus ja õnnetu sai mindud apteeki Tramadoli järgi... kohapeal muidugi selgus et kuna Billy kliinikus oli retseptile pitsat jäänud panemata siis apteek ei saanud rohtu müüa ning kuna selleks hetkeks oli ka Billy kliinik juba suletud pöördusin Kiirabikliiniku poole.. suured tänud mõistlikele arstidele! Tänaseks pole longe küll kadunud, kuid olemine on natuke rõõmsam.. õhtul tahtis Morganit igatahes mängule kutsuda. Käitumiselt on ta muidu üldse olnud viimased päevad suht rahutu, ähib palju, ka jalg on lühikse ajaga palju suuremaks läinud. Lisaks on tal tekkinud naha alla mingid paksemad kohad nii esikäppade taga kaenla taga kui ka turjale.. need nüüd ei ole küll viimase ajaga tekkinud, vaid mõne nädala jooksul juba. Kui algul arvasin et ise kujutan omale juba ette ja astudes tekibki kaenla alla volt, siis nüüd on need siiski suuremaks läinud, tuntavad naha all ning juurde tekkis ka turjale.
Lisan paar laupäevast videolõiku.
16.08.2014
Täna oli tal tuju parem ja käpas nii tugevat longet ei olnud, sai tehtud väike jalutus Paldiski kandis mereääres.
pühapäev, 10. august 2014
4 kuud
...on möödas diagnoosi saamisest. Viimane blogipostitus sai ka tehtud juba üle kuu tagasi, ning see vaehpealne aeg on olnud üsna ebamäärane, on olnud paremaid ja halvemaid päevi, kuid kui veel juuli alguses sai Sannat siiski ilma Rimadylita hoitud, siis tänaseks on rohukogused tõusnud maksimumini (2tbl päevas).
Juuli esimestel nädalatel sai Sannat veel siiski ilma Rimadylita hoitud, longet ei olnud. Kuu keskel aga tundus hoopis tagaosa liikumine kummaline (kuidagi kanged jalad ja nagu oleks jalgu järgi venitanud) ning alustasime taas arsti poolt välja kirjutatud Rimadyli kogusega (pool tbl 2x päevas). Mõned päevad hiljem hakkas Sanna hoopis esijalga taas lonkama. Koera enda tuju ja olemine läks aina hullemaks ja tasapisi tõstsin rohu kogust. 20nda juuli paiku oli Rimadyli kogus juba maksimumini jõudnud ja Sanna enesetunne lõpuks hea, elurõõmus ja energiline nagu ta varemgi. Sai mõnega arutatud ning kuna senine olukord olnud kord kehvem ja siis jällegi taandunud, arvati et võiks rohukogust siiski natuke vähendada, et ei peaks regulaarselt nii palju saama. Vahepeal läksid ilmad hoopis päris kuumaks ja Sanna end väga rõõmsana ei tundnud.
24.07
Reedel sai kõne kliinikusse tehtud ja arvati et see 2tbl on antud kaaluga koerale veel OK, aga kui edaspidi enam ei toimi ka see tuleks midagi lisaks anda. Seega esialgu jätkasime selle kogusega. Laupäeval näituselt tulles võttis kodus vastu väga rõõmsameelne koer, niiet sai temaga maale puhkama mindud.
Sannal olemine oli OK, esijalas longet ei olnud ja sai teda ka rihmast lahti lastud, pidin küll natuke tema turbohooge takistama ja pidurdama, aga sellegipoolest sai ta täiel rinnal vabadust nautida.
27.07
Peale maal käimist Sanna lonkama ei hakanud seega sai ka järgmisel nädalal maale sõit ettevõetud ja pikemalt kohapeal oldud. Seekord hakkas ta aga juba laupäeval jalga lonkama, ometi väga ringi ei jooksnud ning juba selle ajani sai teda kogu aja rihma otsas hoitud.
Praeguseks longe jalas üsna minimaalselt nähtav. Üleeile oli (ema sõnul) ta natuke õnnetu olemisega, ei tahtnud pesast väga tõusta, aga eile-täna taas väga energiline. Vahepeal sai ka Tralmani jutul käidud ning kirjutas meile retsepti Tramadol 100mg N30, see siis tuleks anda lisaks Rimadylile, kui on näha et praegune kogus enam ei toimi.
Lõpetuseks tänased pildid jalast:
Lisaks jõudis minuni vahepeal ka info, et blogi on sattunud lugema inimene kes oma koeraga seisavad silmitsi sama diagnoosi ees (samuti esijalas), nemad otsustasid operatsiooni kasuks Kavet kliinikus Lätis (http://kavet.lv/) millest ma ka varasemas postituses olen juttu teinud. Hoian pöidlaid ja loodan, et opratsioon õnnestuks ning koer taastuks. Loodan et saan edaspidi ka nende juhtumit siin kajastada.
Juuli esimestel nädalatel sai Sannat veel siiski ilma Rimadylita hoitud, longet ei olnud. Kuu keskel aga tundus hoopis tagaosa liikumine kummaline (kuidagi kanged jalad ja nagu oleks jalgu järgi venitanud) ning alustasime taas arsti poolt välja kirjutatud Rimadyli kogusega (pool tbl 2x päevas). Mõned päevad hiljem hakkas Sanna hoopis esijalga taas lonkama. Koera enda tuju ja olemine läks aina hullemaks ja tasapisi tõstsin rohu kogust. 20nda juuli paiku oli Rimadyli kogus juba maksimumini jõudnud ja Sanna enesetunne lõpuks hea, elurõõmus ja energiline nagu ta varemgi. Sai mõnega arutatud ning kuna senine olukord olnud kord kehvem ja siis jällegi taandunud, arvati et võiks rohukogust siiski natuke vähendada, et ei peaks regulaarselt nii palju saama. Vahepeal läksid ilmad hoopis päris kuumaks ja Sanna end väga rõõmsana ei tundnud.
24.07
Sannal olemine oli OK, esijalas longet ei olnud ja sai teda ka rihmast lahti lastud, pidin küll natuke tema turbohooge takistama ja pidurdama, aga sellegipoolest sai ta täiel rinnal vabadust nautida.
27.07
Peale maal käimist Sanna lonkama ei hakanud seega sai ka järgmisel nädalal maale sõit ettevõetud ja pikemalt kohapeal oldud. Seekord hakkas ta aga juba laupäeval jalga lonkama, ometi väga ringi ei jooksnud ning juba selle ajani sai teda kogu aja rihma otsas hoitud.
02.08
Praeguseks longe jalas üsna minimaalselt nähtav. Üleeile oli (ema sõnul) ta natuke õnnetu olemisega, ei tahtnud pesast väga tõusta, aga eile-täna taas väga energiline. Vahepeal sai ka Tralmani jutul käidud ning kirjutas meile retsepti Tramadol 100mg N30, see siis tuleks anda lisaks Rimadylile, kui on näha et praegune kogus enam ei toimi.
Lõpetuseks tänased pildid jalast:
Lisaks jõudis minuni vahepeal ka info, et blogi on sattunud lugema inimene kes oma koeraga seisavad silmitsi sama diagnoosi ees (samuti esijalas), nemad otsustasid operatsiooni kasuks Kavet kliinikus Lätis (http://kavet.lv/) millest ma ka varasemas postituses olen juttu teinud. Hoian pöidlaid ja loodan, et opratsioon õnnestuks ning koer taastuks. Loodan et saan edaspidi ka nende juhtumit siin kajastada.
esmaspäev, 30. juuni 2014
Tellimine:
Postitused (Atom)